Prast mind ja prast meid me tuleme kik taas
Kui on ites vetepind ja siis kui hall on maas
Tuleb ta ja tuleb see siis keda kohtad teel
Tulen ma ja tuled sa ja tuleb keegi veel
Olin ma ja olid nemad talv siis oli veel
Saabus surm ja saabus kevad saabus keegi veel
Meeltest kustusid kik lehad nagu niiskus soost
Ngin kuidas meie kehad lagunesid koost
Mida kujutas me elu eraldi vi koos
See on liigne keskustelu see on teises loos
Ngin kuidas muutus maailm kuidas muutus kik
Seniks kui ma jlle naasin saabund oli vit
Surnuna ses inimkonnas ennast kaotasin
Ideaalses hiskonnas silmad paotasin
Inimesi sndis suri selge oli see
Et kui mina sinna tulin tuli keegi veel
Tulevikuilm ei ninud puhkust ega td
Kigil olid segi linud pevad ja ka d
hel sel polnud kuhu minna mul ja siis
Lasin ennast kanda kuhu eskalaator viis
Liin siis minevikumaile hakkas laskuma
Vanalinna varemeile sitsin vastu ma
Tundus nagu oleks uuesti ma seda nind
Lagunenud kohviku ees peatuma ma jin
Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest
Kik oli hoopis teisiti kuid soojaks tmbus seest
Ngin pimedaks kik lheb eemal kumas linn
Valgustasid kuu ja thed varemeid ja mind
Ma kaotasin ra kinga vist suulakke kleepus keel
Nonahal tundsin hingamist seal seisis keegi veel
Kui jlle tuled sttisid seal rohtund siduteel
Siis meie pilgud htisid seal seisis keegi veel
See lugu kuhugi ei vii sest keel jb saamatuks
Ja miks ma praegu seisan siin jb arusaamatuks
