On palju aega läind,
kui olin vaba ma
nüüd metsavennana pean elama.
Ei see mind kurvaks tee,
et möödust kevade
ja elulõbudest pean loobuma.
On vaikne õhtutund,
kõik teised näevad und,
me ümber hulgume, meil vabadus.
Siis sa mu neiuke
vaid kuulud minule
ja tulevikule me mõtleme.
Aus, õige eestlane,
sa mõtle sellele,
kus kallis kodumaa ja vabadus.
Ja hoidku iga noor
kõrgel me trikoloor
ja kalevite maa sa vabaks saa.
Kui peaksin langema
su eest mu isamaa,
kas ausas võitluses või relvata.
Siis teadke sõbrad kõik,
mu hinge viimne hõik,
te kätte tasuge mu elu eest.
On vaikne hommikul
ja idast puhub tuul,
mets tasa kohiseb, ta kutsub meid.
Kui aga eestlane
loond riigi endale
siis metsast välja tulla tahame.
